Kodumaiste veiniviljade eksklusiivne eksootika
Kui oled uute maitsete otsirännakul, on aeg vaadata kodumaiste käsitööveinitegijate keldritesse. Ainult nende juures saad proovida, mida on Eesti naturaalsetel puuviljadel ja marjadel veinimaailma rikastamiseks pakkuda. Järgnevalt väike sissevaade, mis peitub kodumaiste veiniviljade eksklusiivsuse taga, ja veidi inspiratsiooni Eesti Veinitee väiketootjate riiulitelt.
Veinitegemisega käe valgeks või punaseks saanud spetsialistid ja huvilised teavad, et võrreldes viinamarjaga on muud marjad ja puuviljad hoopis keerulisem veinitooraine, Viinamarjade kääritamine käib kodumaise toorainega tegelenute jaoks teinekord isegi üllatuslikult üpris lihtsalt. Pole ime, et just sellest marjast kääritatud jook on nii-öelda “õige vein” – kui üks mari veinivalmistamisel nii kenasti käitub, on temast tehtud joogi lai levik ja populaarsus täiesti loomulik. Eestis kasvavate marjadega on hoopis teine lugu.
Kõik algab saagikorjest. Kui näiteks sõstarde, arooniate ja maasikate varumiseks on olemas tehnoloogiad, mis neid mehhaniseeritult ja poolmehhaniseeritult korjata aitavad, siis kuidas saavad salve pohlad, metsmustikad ja jõhvikad? Ikka usina korilase nobedate näppude abil täpselt nii nagu kümme, sada ja tuhat aastat tagasi. Õrnad vaarikad nõuavad saagi kohest töötlemist peale korjamist, sest riknevad väga kiiresti. Tigedad tikrid, ebaküdooniad ja astelpajud nörritavad korjajaid teravate okastega. Puu otsas pisikesi kirsse ja ploome jahtida on akrobaatide vääriline töö. Ja mõned täna enamusele uudsed marjad alles vajavad peamurdmist: kuidas oleks parim korjata kuslapuu, toompihlaka või musta leedri vilju? Lisaks veel need marjad, mis on metsas puu otsas: kui aiamarjade korjamine on tüütu ja keeruline, siis metsas pihlakal käimine on üldse kõrgem pilotaaž – mõnikord ka täiesti otseses mõttes. Veiniks sobivate marjade istandusi on aga Eestis väga vähe, sest marju ja puuvilju toorainena kasutav veinitööstus on alles taaselustunud. Nii otsivad veinimeistrid vajalikku toorainet mõnikord lausa detektiivi kombel.
Kui eksklusiivne veinivili suure vaeva või hea õnnega kokku kogutud, siis selle kääritamiseks on vaja viinamarja kääritamisest erinevaid nippe ja teadmisi. Kodumaiste marjade suur hapete- ja kasulike ainete sisaldus ei soosi käärimaminekut. Antioksüdandid ja muu tervislik kraam on käärimisbakterite tee peal ees ja nendest ülesaamiseks on vaja täiendavaid jõupingutusi. Pektiin ei luba mahla marjast isegi kätte saada, nõudes mõnikord erisekkumist. Nii on meie veinitegijatel kujunenud ja kujunemas piirkonna- ja toorainespetsiifiline oskusteave selliste probleemide lahendamiseks. Osavate meistrite poolt saavad pudelisse jõhvikad, alõtšad, karusmarjad ja isegi astelpaju!
Omaette teema on kõik see, mis ei mahu marjade ja puuviljade nimekirja. Rohkem on sellistest nähtustest tuntud rabarber – ei puuvili ega mari, kuid ametnike tahtel pudelil selge pealkirjaga “puuvilja-marjavein”. Proovige sellest varrest vedelik välja pigistada! Aga nõges? Sirel? Võilill? Kõigist neist tehtud joogid on Eestis täitsa olemas. Iseasi, kas alati saadaval, sest kes korra veini jagu võilillenutte koguma on pidanud, see seda naljalt igal kevadel kordama ei kipu.
Ja lõpuks on mõned veinid tehtud… köögiviljast! Kas hea, huvitav või kurioosne, aga igal juhul eksootiline ja eksklusiivne maitsmine.
Paradoksaalsel kombel on aga Eestis kasvanud viinamarjadest veinid meil täna veel haruldasemadki kui puuvilja-marjaveinid. Nii et Eesti Veinitee inglisekeelne tunnuslause “discovering new terroir” ehk kutse uut piirkonda avastama on just praegu eriti asjakohane!
Proovi neid jooke, enne kui otsa saavad:
Saladuskatte all võib vihjata, et mitmed huvitavad joogid ei ole tootjatel e-poes väljas, sest tiraažid on sedavõrd väikesed, et lõppevad kiiresti ja viimaseid pudeleid on mõtet pakkuda vaid kohapeal degusteerimiseks. Võib-olla võib Murimäe veinikeldrist veel leida mõned pudelid kuslapuuveini või Veinivillast kirsiveini – oska küsida!
Teksti koostas: Katrin Kull, Aru mõisast
Küljendas: Helen Huberg, Mamm&Frukt – Pärnu veinimaja